Eestlased jäävad Saksamaal poes ootamatul põhjusel silma

Eestlaste kilekotilembus jääb Saksamaal silma ja pälvib tähelepanu. Eesti Pandipakendi tegevjuhi Rauno Raali sõnul pole kilekott ise killer, heal juhul vaid ründerelv. Küsimus on selle kasutajas ja tema teadlikkuses, hoolimises ja ka uudishimus.

Eelmise aasta hilissügisel olin nädalakese puhkusel Baierimaal Müncheni külje all ühes väikeses linnakeses. Esimesel õhtul sai kaasaga käidud kohalikus säästumarketis toidupoolist hankimas ja kassasabas seistes tundus, et kohalike sakslaste silmad on kuidagi liigintensiivselt meie poole suunatud. Mõtlesime, et ehk on see lennuväsimuse luulu või on idaeurooplased siiski kahvatuma näoilmega kui kohalik sakslane ja seega eristuvad. Toidukraami juures vedelevat kahte kilekotti kohe kindlasti ei pidanud tähelepanu objektiks.

Küll aga selgus tõde järgmine õhtu kui sõbrad Eestist meiega liitusid ja sai lahkesti kohalikku poodi tutvustatud. Sama pood, sama situatsioon, aga selle vahega et kassasabas hakkas kohalik sakslane küll sõbralikult, kuid äärmiselt intensiivselt auf deutsch midagi seletama.

Kuna saksakeele oskus oli kõigil enam kui kesine, kulus ca mitu minutit ennem kui tabasime, et härrasmees viitas meie kilekoti kuhilale, mis toiduga kassalindil lebas. Ta soovitas poe nurgas olevaid kaste kasutada, mis pidavat palju mõistlikum toidu transportimiseks olema. Põnev, tekkis sportlik huvi.

Järgnevad päevad pingsat vaatlustegevust ja avanes kadestamistvääriv vaatepilt. Toidupoodides tõepoolest suur osa sakslastest kasutas korduskasutatavat plastik- või riidekotti ja kui see juhtus maha jäänud olema, siis oli enamuste kaupluste nurgakesse loodud tagaruumist toodud juba kasutatud pappkastide ladu, kust võis oma võtta.

Teine tähelepanuväärne seik oli see, et kusiganes suures kaubanduskeskuses ja misiganes poes küsisid teendindajad kui papagoiliku järjepidevusega, kas klient on ikka veendunud et soovib 20 sendist kilekotti. Seda tehti rahulikult, meeldivalt, aga ülima järjekindlusega.

Järeldus, see Saksamaa piirkond on küll loonud seadused ja suunised plasti ja kilekottide reostuse vähendamiseks, kuid teinud seda vägagi efektiivsel moel, ülimalt peene ja sihipärase turundamisega, inimeste teadvusesse on viidud mitte keeld, vaid laiem pilt tagajärgedest ja veelgi olulisem teadmine, et muutus algab sinust enesest.

Keskkonnaministeeriumi vedamisel on ka Eesti liikumas plasti ja kilekotivabama maailma poole, viies ellu EU direktiividest lähtuvat, kuid see saab tuule tiibadesse ja hakkab oma õiget eesmärki täitma maksimaalsel moel vaid siis kui me kõik teadvustame probleemi laiemalt ja mõistame, et Vaikse ookeani prügisaared ei ole kellegi kolmanda kauge ja meid mittepuudutav probleem. Mere prügistamise peamine «tooraine» on plast ja selle kätte võib lämbuda nii meie luik kui saarmas ja me kõik saame midagi ära teha, et seda vältida ja tervikuna vähendada oma jalajälge.

Kui me täna kõik teame ja teadvustame, miks me poes automaatsete liigutuste asemel peaksime üritama peatuda, korraks mõelda, kus ja kuidas peaks tegelikult oma toidupoolisega majandama, siis on see üleminekuprotsess palju valutum ja suisa põnev.

Allikas: Rauno Raal/Postimees