Uuringud näitavad, et tavaline meresool on plastikuga saastunud

Teaduslikud uuringud leidsid mikroplastikut nii USA, Euroopa kui Hiina soolast, andes nii uut tõestust faktile, et plastik tungib jõudsalt meie toidulauale.

soolPlastikuga saastunud meresool kütab teadlaste hirme, et mikroplastik on juba keskkonnas nii laialt levinud, et see on leidnud tee toiduahelasse läbi soola, mida kasutatakse toidutegemiseks. Mikroplastikut on leitud nii Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania, Hiina kui ka USA soolast.

Uurijad usuvad, et peamine osa plastisaastest tuleb mikrofriibrist ja ühekordsest plastikust, näiteks kilekottidest ja plastpudelitest. ÜRO andmetel 12,7 tonni plastikut jõuab ookenitesse iga aasta, mis on võrdne sellega, kui iga minut kummutataks üks prügiautotäis plastikut ookenitesse.

“Plastik pole laialt levinud mitte ainult tarbimise mõttes, vaid ka looduses,“ ütles Sherri Mason, Fredonia New Yorki riikliku ülikooli professor, kes juhtis soola plastiga saastatuse teadusuuringut. “Plastik on jõudnud kõikjale, ta on õhus, joogivees, õlus, mida me joome, soolas, mida me kasutame toidutegemiseks – plastik on lihtsalt kõikjal,” rääkis Mason.

Mason uuris koostöös Minnesota teadlastega mikroplastikut soolas, õlus ja joogivees. Ta uuris 12 erinevat liiki soola, mis olid ostetud tavalistest toidupoodidest.

Mason leidis, et keskmine ameeriklane võib sisse süüa 660 plastiosakest iga aasta, kui ta järgib toidunõustajate soovitusi tarbida 2,3 grammi soola päevas. Samas terviseasjatundjad usuvad, et 90% ameeriklastest tarbib soola märksa rohkem.

Sissesöödud plasti mõju ei ole teada. Teadlased murravad pead, kuidas läbi viia uuringut plasti mõjust kehale, sest raske on leida kontrollgruppi, kes ei oleks plastist mõjutatud.

“Igaüks on mõjutatud plastisaastest oma eluea jooksul,” kirjutasid Johns Hopkins Bloomberg School of Public Health and Arizona State University  teadlased juba aastal 2013. 95% ameeriklastest leiab uriiniproovist bisphenol A ehk plastikut”, väitsid nad.

Augustis leidsid Hispaania teadlased, et meretooted on mikroplastiga eriti saastunud. Teadlased testisid 21 erinevat tüüpi lauasoola ja leidsid mikroplastikut kõigis neist. Sellel kevadel testisid 17 erinevat soola ka Prantsusmaa, Inglismaa ja Malaisia teadlased ja leidsid mikroplastikut kõigis peale ühe soola. Nad leidsid põhiliselt polüeteleeni ja polüpropüleeni. Mikroplastikut leiti ka Hiina sooladest.

Teadlased usuvad, et meresool on tänu oma tootmistehnoloogiale eriti vastuvõtlik plastisaastele.

Mason ütleb, et inimesed oleksid šokis, kui nad teaksid, et plastiga on saastunud paljud joogid ja toiduained, mida me tarbime igapäevaselt.

“Ma loodan, et selle uuringu järel tarbijad ei vaheta lihtsalt brändi ega püüa leida asendust meresoolale. Inimesed ei taha selle probleemiga tegeleda ja arvavad, et on OK, kui minna Starbucsi ja osta taaskasutatav kohvitops,” ütles Mason. “Me peame fokusseerima plastile ning leidma teisi materjale, mida plasti asemel kasutada.”

Allikas: The Guardian

 

 

Kilekotte 2019. aastast tasuta enam ei saa

Riigikogus on täna esimesel lugemisel pakendiseaduse muudatus, mille järgi keelatakse alates 2019. aasta 1. jaanuarist plastkandekottide tarbijatele tasuta jagamine. Erand jääb kehtima hügieeni otstarbel ja lahtise toidukauba pakendamisel.
«Kui võtta arvesse, et üks kilekott laguneb sama kaua, kui keskmine eestlane elab, siis on sel päris pikk aeg külvata ärahoitavat keskkonnakahju. Kui nende kergekäeline jagamine lõpetada, vähendame kilekottide tarbimist ning ühtlasi ka nonde võimalusi loodusesse jõuda,» ütles keskkonnaminister Marko Pomerants.
Eelnõukohase seadusega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega soovitakse vähendada õhukeste plastkandekottide tarbimist inimese kohta 2019. aasta 31. detsembriks 90 ja 2025. aasta 31. detsembriks 40 õhukese plastkandekotini.
Siiski ei muutu kõik kilekotid tasuliseks. Erandi kohaselt võib hügieeni otstarbel või lahtise toidukauba esmaseks pakendamiseks väga õhukesi plastkandekotte müügikohtades jätkuvalt kasutada. Samuti tuleb kaupade müügikohtades pakkuda tarbijatele alternatiivseid võimalusi õhukestele plastkandekottidele, mida paljud kauplused käesoleval ajal ka juba teevad.
«Tunnustan kauplusi, kes on loobunud kilekottide paremale-vasemale jagamisest,» sõnas Pomerants. «Erilist rõõmu tunnen aga selle üle, et suvepealinnas on pood, mis pakendeid üldse ei tunnista – viimati aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte konkursil kaks auhinda korjanud kauplus Paljas Pala. Kavatsen sinna peagi külla minna. Loodan samu põhimõtteid järgivaid kauplusi näha teisteski Eesti paikades.»
2015. aastal läbi viidud uuringu andmetel kasutab Eesti elanik aastas kuni 200 õhukest plastkandekotti (õhemad kui 50 mikronit) ja neist 160 on eriti õhukesed plastkandekotid (õhemad kui 15 mikronit). Läbiviidud uuring näitas vajadust vähendada plastkandekottide hulka ja tõi ka esile vajaduse pidada tarbitud plastkandekottide koguste üle täpsemat arvestust.
Selleks, et plastkandekottide tarbimise ulatuse kohta senisest täpsemaid andmeid saada, lisatakse eelnõuga seadusesse suurematele müügikohtadele, mis on suuremad kui 100 ruutmeetrit, kohustus pidada tarbijatele müüdavate või antavate plastkandekottide üle arvestust. Keskkonnaministeeriumile teadaolevalt oli 2015. aastal alla 100 ruutmeetrise pindalaga müügikohti ligikaudu 780, mis moodustab üldisest müügikohtade arvust ligikaudu 28 protsenti.

Allikas: Maria Reinik/Postimees

 

Eestlased jäävad Saksamaal poes ootamatul põhjusel silma

Eestlaste kilekotilembus jääb Saksamaal silma ja pälvib tähelepanu. Eesti Pandipakendi tegevjuhi Rauno Raali sõnul pole kilekott ise killer, heal juhul vaid ründerelv. Küsimus on selle kasutajas ja tema teadlikkuses, hoolimises ja ka uudishimus.

Eelmise aasta hilissügisel olin nädalakese puhkusel Baierimaal Müncheni külje all ühes väikeses linnakeses. Esimesel õhtul sai kaasaga käidud kohalikus säästumarketis toidupoolist hankimas ja kassasabas seistes tundus, et kohalike sakslaste silmad on kuidagi liigintensiivselt meie poole suunatud. Mõtlesime, et ehk on see lennuväsimuse luulu või on idaeurooplased siiski kahvatuma näoilmega kui kohalik sakslane ja seega eristuvad. Toidukraami juures vedelevat kahte kilekotti kohe kindlasti ei pidanud tähelepanu objektiks.

Küll aga selgus tõde järgmine õhtu kui sõbrad Eestist meiega liitusid ja sai lahkesti kohalikku poodi tutvustatud. Sama pood, sama situatsioon, aga selle vahega et kassasabas hakkas kohalik sakslane küll sõbralikult, kuid äärmiselt intensiivselt auf deutsch midagi seletama.

Kuna saksakeele oskus oli kõigil enam kui kesine, kulus ca mitu minutit ennem kui tabasime, et härrasmees viitas meie kilekoti kuhilale, mis toiduga kassalindil lebas. Ta soovitas poe nurgas olevaid kaste kasutada, mis pidavat palju mõistlikum toidu transportimiseks olema. Põnev, tekkis sportlik huvi.

Järgnevad päevad pingsat vaatlustegevust ja avanes kadestamistvääriv vaatepilt. Toidupoodides tõepoolest suur osa sakslastest kasutas korduskasutatavat plastik- või riidekotti ja kui see juhtus maha jäänud olema, siis oli enamuste kaupluste nurgakesse loodud tagaruumist toodud juba kasutatud pappkastide ladu, kust võis oma võtta.

Teine tähelepanuväärne seik oli see, et kusiganes suures kaubanduskeskuses ja misiganes poes küsisid teendindajad kui papagoiliku järjepidevusega, kas klient on ikka veendunud et soovib 20 sendist kilekotti. Seda tehti rahulikult, meeldivalt, aga ülima järjekindlusega.

Järeldus, see Saksamaa piirkond on küll loonud seadused ja suunised plasti ja kilekottide reostuse vähendamiseks, kuid teinud seda vägagi efektiivsel moel, ülimalt peene ja sihipärase turundamisega, inimeste teadvusesse on viidud mitte keeld, vaid laiem pilt tagajärgedest ja veelgi olulisem teadmine, et muutus algab sinust enesest.

Keskkonnaministeeriumi vedamisel on ka Eesti liikumas plasti ja kilekotivabama maailma poole, viies ellu EU direktiividest lähtuvat, kuid see saab tuule tiibadesse ja hakkab oma õiget eesmärki täitma maksimaalsel moel vaid siis kui me kõik teadvustame probleemi laiemalt ja mõistame, et Vaikse ookeani prügisaared ei ole kellegi kolmanda kauge ja meid mittepuudutav probleem. Mere prügistamise peamine «tooraine» on plast ja selle kätte võib lämbuda nii meie luik kui saarmas ja me kõik saame midagi ära teha, et seda vältida ja tervikuna vähendada oma jalajälge.

Kui me täna kõik teame ja teadvustame, miks me poes automaatsete liigutuste asemel peaksime üritama peatuda, korraks mõelda, kus ja kuidas peaks tegelikult oma toidupoolisega majandama, siis on see üleminekuprotsess palju valutum ja suisa põnev.

Allikas: Rauno Raal/Postimees

Mati Kaal: plastikjäätmed on tuumarelva järel probleem number kaks

Eile toimus Põhja Rimi ees „Keskkonna pooltund“, kus Killerkoti kampaania eestvedaja Anneli Ohvril intervjueeris keskkonna ja loodushoiu teemadel Tallinna Loomaia direktor Mati Kaalu, laulja Getter Jaanit, räppar Genkat ning Rimile uue, eelkõige meestele mõeldud riidest poekoti disaininud Lauri Mengelit.

Mati Kaal märkis, et kilekotid põhjustavad suuri probleeme ka Tallinna Loomaaias – eriti õhukesed kilekotid, mida tuul loomaaeda toob. „Oleme kaotanud kilekottide tõttu näiteks kaks muskusveise vasikat, kes olid kilekotid endale sisse söönud. See kleepus nende mao siseseinale, mistõttu magu kärbus ning loomad surid,“ lausus Mati Kaal. „Tihti on kilekottides toidujäänused ning loomadele on see lõhn ahvatlev, nii satuvadki kilekotid loomade makku või pea ümber. Kindlasti teevad kilekotid palju kurja ka Eesti metsades. Kilekottide liigtarbimise vastu tuleks võidelda kõikide vahenditega – tõsta hinda ja teha rohkem biolagunevaid kilekotte.“

„2000ndate alguse poole reisisin Aasias ning mind hämmastas, kui palju seal kasutati kilekotte – näiteks kui ostsid neli õuna, siis põhimõtteliselt pakiti iga õun omakorda veel kilesse,“ rääkis räppar Genka. „Sidney meremuuseumit külastades aga sattusin ühe ukse taha, millel oli silt, et siin toas on maailma merede suurim mõrvar. Mõtlesin, et mis loom see küll olla võiks, aga tuba oli täis kilekotte. See puudutas mind sügavalt ja pani mõtlema. Meie peres kasutakse riidest poekotte ja kui ise mõnikord oma poekoti maha unustan, ostan alati uue riidest koti,“ rääkis Genka.

Laulja Getter Jaani liitus Killerkoti kampaaniaga eelmisel aastal ning püüab elada võimalikult kilekotivabalt. „Kõige keerulisem oli minu jaoks see, et näiteks puu- ja juurviljade kõrval ei ole väljas alternatiive kilekotile. Neile, kes kipuvad oma riidest kotti pidevalt maha unustama, soovitan pista riidekoti igasse taskusse ja samuti auto kindalaekasse. Kui ma käin sõbrannaga poes ja temal pole riidest kotti kaasas, siis mahutame alati kõik asjad minu kotti, minu käsi nii kergelt kilekotti ostma ei tõuse.“

Täna jagati Põhja Rimis 100 esimesele meeskliendile tasuta riidest poekott, mis on disainitud meeste soove silmas pidades – poekoti sangad pole nii pikad ning kotil on meestele sobiv kujundus. Rimi korraldab riidest poekoti disainikonkurssi igal aastal, kus saavad osaleda kõik huvilised ning lemmiku valib rahvas.

OTSE DELFI TV-s: Genka, Getter ja Mati Kaal arutavad homme Põhja Rimis eestlaste kilekotilembuse üle

Homme kell 12 toimub Tallinna Põhja Rimis Killerkoti kampaania raames üritus „Keskkonna pooltund“, kus vestlevad kampaania eestvedaja Anneli Ohvril, Tallinna Loomaia direktor Mati Kaal, laulja Getter Jaani, räppar Genka ning Rimile uue riidest poekoti disaininud Lauri Mengel.

“Kilekotid on muutunud tänu ohjeldamatule kasutamisele suureks ohuks loomadele, lindudele ja kaladele ning on jõudnud ringiga ka inimese toidulauale. Kilekottidest on saanud globaalne probleem, millel puuduvad riigipiirid,” ütles Ohvril.

Killerkoti ja Rimi looduskampaanias kaasa lööv Märt Pius leiab, et eks inimesed ise peavad näitama, et nad ei taha kilekotte ja iga virsik ei pea olema eraldi kiletatud – siis ehk poed ja tootjad seda enam ei paku ka. „Me ei tohi olla nii mugavad, et tarbime toote sekundiga, aga ilus pakend selle ümber laguneb 500 aastat.“

Homme jagatakse Põhja Rimis 100 esimesele meeskliendile tasuta riidest poekott, mis on disainitud meeste soove silmas pidades – poekoti sangad pole nii pikad ning kotil on meestele sobiv kujundus. Rimi korraldab riidest poekoti disainikonkurssi igal aastal, kus saavad osaleda kõik huvilised ning lemmiku valib rahvas.

Kalamaimud eelistavad plastitükke tavatoidule

Rootsi teadlased on avastanud, et kalamaimud võivad süüa parema meelega vees hõljuvaid väikesi plastitükikesi kui looduslikku toitu. Kuid et plast tegelikult maimu ei toida, jääb noor kala seetõttu tavapärasest väiksemaks ja aeglasemaks ning võib seetõttu kergemini langeda näiteks mõne suurema röövkala saagiks.

Uppsala ülikooli teadlased eesotsas Oona Lönnstedtiga kasvatasid ahvenamaime akvaariumis. Akvaariumivette lisasid nad väikesi plastitükke, nagu neid võib inimkonna saastetegevuse tagajärjel kohata ka loodusvetes. Ja kuigi vees hõljus maimude tavapärast toitu, zooplanktonit, eirasid maimud seda nii palju, kui said. Lönnstedti sõnul peavad maimud plastitükke tõenäoliselt kõrge toiteväärtusega toiduks, mida nad peaksid rohkesti sööma. Nii käituvad nad aga justkui ebatervislikku kiirtoitu pugivad teismelised.

Lönnstedt ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Science, et viimasel paarikümnel aastal Läänemeres täheldatud ahvena, haugi ja teiste kalaliikide arvukuse langus võibki olla seotud plastsaastega. Ühe möödunud aastal avaldatud uuringu järgi satub igal aastal maailmamerre umbes kaheksa miljonit tonni plasti. Ultraviolettkiirguse ja keemiliste reaktsioonide toimel lagunevad suured plastitükid pisikesteks. Kuid merre satub ka kosmeetika- ja hügieenitoodetes sisalduvaid plastist mikropärleid, mis võivad juba algsel kujul mõnele kalamaimule ahvatleva toidupalana näida.

Ameerika Ühendriikides ongi mikropärlite kasutamine juba keelatud ning Lönnstedt ja kolleegid kutsuvad ka Euroopa Liitu ja muid maailma maid seda eeskuju järgima.

Värske uuring: inimesed tarbivad üha vähem kilekotte, kuid on endiselt hädas alternatiivide leidmisega

Pressiteade

Märt Pius Killerkoti kampaanias
Märt Pius Killerkoti kampaanias

Kilekottide tarbimise vähendamise kampaania Killerkott raames tellitud tarbijauuringust  (killerkott.org/turu-uuring) selgus, et suuri kilekotte ei osta juba kolmandik elanikest ning iga teine elanik soovib vähendada kilekottide tarbimist.

TNS Emor uuris 15–65aastaste Eesti elanike kilekottide kasutamise harjumusi ning selgus, et nende osakaal, kes suuri kilest kandekotte enam ei üldse osta või poest kaasa ei võta, kasvas juunis tehtud uuringuga võrrelduna enam kui 34 000 inimese võrra. Kokku on selliseid keskkonnateadlikke eestimaalasi 280 000.

Killerkoti kampaania kutsus oktoobris Facebooki kaudu inimesi võtma vastu kilekotivaba kuu väljakutse, millega liitus 2700 inimest. “Rõõm on tõdeda, et tegelik kilekottide tarbimisest loobujate arv oli veel kordades suurem,” rääkis Killerkoti kampaania eestvedaja Anneli Ohvril.

Uuringust selgus samuti, et kilekottide isiklikku tarbimist soovib vähendada iga teine Eesti inimene. “Peamise vähendamise viisina nägid inimesed alternatiivsete pakendite kasutamist ja oma koti kaasavõtmist. Veel lubati kilekottide vähendamiseks hakata kaupu lahtiselt ostma ja mis eriti huvitav – esmakordselt toodi esile ka poes pakutavast kilekotist keeldumist ning kilekottide kasutamise täielikku lõpetamist,” ütles Ohvril.

TNS Emori uurijad küsisid ka seda, mis takistab kilekottide tarbimise vähendamist. Kui juunis 2015 läbiviidud uuringus nimetati põhilisena mugavust ja harjumust, siis käesolevas uuringus kerkis ühe olulise põhjusena esile alternatiivide puudumine.

“Inimesed on hakanud teadlikumalt otsima alternatiive kilekotile ning siin on oluline roll kaupmeestel. 67% inimestest toetas muude lahenduste olemasolul kilekottide keelustamist ja  seetõttu on meil väga suur palve kaupmeestele: aidake tarbijatel leida teisi, keskkonnasõbralikke, lahendusi oma kaupade pakendamiseks. Eriti oluline on leida asendus väikestele õhukestele kilekottidele, mida on palju keerulisem ka taaskasutada, sest nende materjali kvaliteet on halvem,”  lausus Ohvril. Endiselt kasutab õhukesi kilekotte 94% elanikkonnast, kuigi tarbimine üksikinimese lõikes on võrreldes juuniga 2015 langenud.

Ohvrili sõnul kinnitas uuring, et Killerkoti projektist oli kasu. Samas valmistab projekti toimkonnale muret inimeste arusaam kilekottide taaskasutamisest ja õhukeste kilekottide rohke tarvitamine. “Paljud peavad heaks taaskasutamise mooduseks kilekottide tarvitamist prügikottidena, kuid niimoodi jõuavad need vaid pärast ühte kasutuskorda ikkagi peamiselt olmeprügisse. Mõistlikum on ühte kilekotti kasutada nii kaua kui võimalik,” rõhutas ta.

88% Eesti elanikest peab kilekotte keskkonnale ohtlikuks. Samas ütles 33% inimestest, kes teadvustasid kilekottide ohtu keskkonnale, et nad ei pea vajalikuks kilekottide tarbimist lähiajal vähendada. Kilekottide peavad keskkonnale vähem ohtlikuks mehed ja noored vanuses 15–24 aastat.

Kampaaniat toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus ning taaskasutatud plastikust materjalitootja PlastRex ja Elegro. Projekti eestvedajaks on Ettevõtlike Noorte Koda JCI. Projekti eestkõnelejatena lõid kaasa Getter Jaani, Märt Pius, Elisabet Reinsalu, Mati Kaal ja Maksim Galanin.

Lisainfo:
Anneli Ohvril
Killerkoti kampaania
Projekti eestvedaja
Tel: +372 529 7557
E-mail: anneli@killerkott.org

Teate edastas:
Meelika Hirmo
Killerkoti kampaania
Avalikud suhted
Tel: +372 504 1258
E-mail: meelika@killerkott.org

Selgusid Killerkoti keskkonnasõbraliku kotikonkursi võitjad

Pressiteade

Ilusaimad keskkonnasõbralikud kotid
Pildil Alasniidu Lasteaia Nurmenuku rühma tehtud keskkonnasõbralik kott.

Killerkoti kampaania autasustas nutikaimate ja kaunimate keskkonnasõbralike kottide eest 10 lasteaeda, 15 alg- ja põhikooli ning kahte gümnaasiumit. Keskkonnasõbraliku koti konkursile laekus üle Eesti kokku 147 kotti.

Killerkoti projekti peamisteks eesmärkideks on vähendada õhukeste kilekottide tarbimist Eestis, leida koostöös kaupmeestega mõistlikud ja keskkonnasõbralikumad alternatiivid ning julgustada poekette lõpetama tasuta kilekottide jagamine. Maailma kogemus on näidanud, et tasuta kilekottide jagamise piiramine vähendab oluliselt mugavusest tingitud liigtarbimist. Iirimaal langes pärast kilekottide tasuliseks muutmist nende tarbimine koguni 90%.

“Meil on väga hea meel, et koolid ja lasteaiad nii aktiivselt konkursist osa võtsid – töid tuli rohkem kui oodata oskasime. Laekus väga nutikaid ideid, kus loovalt oli ühendatud taaskasutus, uued funktsionaalsused ja praktilisus ning kotid olid kokkuvõttes ka väga nägusad. Edasi on plaan juba ülehomme, neljapäeval avada virtuaalne näitus ka Killerkoti Facebooki lehel,” ütles Teele Kants, keskkonnasõbraliku kotikonkursi korraldaja. Konkurss kestis septembri algusest oktoobri lõpuni. Parimad kotid valis välja 5-liikmeline žürii, kuhu kuulusid Triin Nõu (MTÜ Tervikring eestvedaja), Mati Kaal (Tallinna Loomaaia direktor), Janet Väärtnõu (Killerkoti projekti esindaja), Marta Moorats (Eesti Kunstiakadeemia külalisassistent ja disainer) ja Katrin Jõgisaar (Bioneeri peatoimetaja).

“Noortel ja lastel on väga palju häid ideid ja loodame, et need ideed inspireerivad ka teisi endale poekotte disainima ,” avaldas Kants lootust.

Lasteaedade kategoorias said auhinnad Alasniidu Lasteaed (Harku), Rõngu Lasteaed, Tartu Lotte Lasteaed, Viljandi Lasteaed Krõll ja Tallinna Lille Lasteaed. Eriauhinna said Jõhvi Lasteaed, Kohtla-Järve Lasteaed Pääsuke, Kaarli Kooli Lasteaed (Tallinn), Valjala Lasteaed ja Tartu Lasteaed Kannike.

Algkoolide ja põhikoolide grupist olid žürii hinnangul parimad Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 1C klass, Narva Soldino Gümnaasiumi 8. klass, Püha Miikaeli Kooli 2. klass (Tallinn), Tamsalu Gümnaasiumi 2. klass, Valga Põhikooli 2D klass, Lüllemäe Põhikooli 8. klass (Valgamaa), Nõo Gümnaasiumi 9. klass ja Vanalinna Hariduskolleegiumi 4T klass (Tallinn). Eriauhinna said Valga Põhikooli 6A ja 6B klass, Rakvere Reaalgümnaasiumi 3A klass, Sonda Kool (Ida-Virumaa), Tapa Gümnaasiumi 1.– 4. klass, Valga Põhikooli 2A klass, Laagri Kooli 3D klass ja Tartu Erakooli 7. klass.

Gümnaasiumide arvestuses pälvisid auhinna Noarootsi Gümnaasiumi 11. klass ja Pärnu Ühisgümnaasiumi 11. klass.

Auhinnad panid välja Tallinna Loomaaed, Eesti Meremuuseum, Tartu Ülikooli muuseum ja programm “Hull Teadlane”, Fazer, Megazone, Eesti Loodusmuuseum, Seikluspark OÜ, Tallinna Botaanikaaed, Tallinna Teletorn ja Tartu Ülikooli Loodusmuuseum.

Killerkoti kampaania on 2009. aastal Keskkonnaministeeriumi poolt aasta keskkonnateo peaauhinnaga premeeritud jätkuprojekt, mida juhib Ettevõtlike Noorte Koda JCI. Kampaaniat toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus ning taaskasutatud plastikust materjalitootja PlastRex ja Elegro. Projekti eestvedajaks on Ettevõtlike Noorte Koda JCI. Projekti eestkõnelejatena löövad kaasa Getter Jaani, Märt Pius, Elisabet Reinsalu, Mati Kaal ja Maksim Galanin.

Lisaino:
Teele Kants
Killerkott
Keskkonnasõbraliku kotikonkursi korraldaja
Tel: +372 568 662 60
E-mail: teele.kants@gmail.com

Teate edastas:
Meelika Hirmo
Killerkott
Avalikud suhted
Tel: +372 504 1258
E-mail: meelika@killerkott.org

Killerkoti kampaania korraldab homme Ülemiste keskuses lõbusaid ja harivaid tegevusi

Homme, 30. oktoobril on Killerkoti kampaania aktivistid Ülemiste keskuses ja sealses Rimis, et jagada inimestele infot keskkonnasõbraliku tarbimise kohta. Lisaks toimuvad töötoad, kus õpetatakse vanadest T-särkidest ja tavalisest sallist stiilseid riidekotte tegema.

“On hästi loomulik, et unustame mõnikord riidekoti maha, kuid see ei tähenda, et ainus võimalus on osta poest kilekott. Isegi nelinurksest rätikust või sallist saab teha paari liigutusega kandekoti. Homme näitamegi lihtsaid tehnikaid ja jagame infot, kuidas ilma suurema pingutuseta kilekotte vältida,” kommenteeris Killerkoti kampaania eestvedaja Anneli Ohvril.

Aktsioon algab kell 15.00 ja lõppeb kell 19.00. Kuna ka Eestis on probleeme kodu- ja metsloomadega, kes on kilekotte sisse söönud, lööb sündmusel kaasa ka Lehm, kes räägib sellest, kuidas sõralised kilekottidega hädas on.

“Tallinna Loomaaias on kilekotid teinud juba palju kahju. Oleme nendega hädas. Iga päev näeme, kuidas need õhukesed kilekotid lendavad loomaaia kohal nagu kajakad,” rääkis Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal. Kaal tunnistas, et kilekottide sissesöömise tõttu on loomaaias hukkunud juba kaks muskusveise vasikat. Tänaseks on veiste aedikule ehitatud peale võrkkatus, et loomi kaitsta. Eesti metsloomade magudest on leitud plastiku osasid ning loomaarstid on pidanud opereerima lehmi, kes on söönud sisse kilekotte.

“Oleme hea meelega valmis korraldama sarnaseid meelelahutuslikke ja kasulikke teavituspäevi teisteski linnades. Kui leidub kohalikke, kes oleks valmis meid abistama, siis palun võtke meiega julgesti ühendust – toome kasulikud nipid ka teie kodukohta,” kutsus Anneli Ohvril Eesti inimesi üles.

Killerkoti projekti peamisteks eesmärkideks on vähendada kilekottide tarbimist Eestis ning leida koostöös kaupmeestega mõistlikud ja keskkonnasõbralikumad alternatiivid. 

Septembris avaldatud TSN Emori uuringu kohaselt enamik Eesti elanikke (87%) peab kilekotte keskkonnale kahjulikeks, kuid tarbijate käitumine on eelkõige mugavuse või alternatiivide puudumise tõttu teadlikkusega vastuolus. Uuringu põhjal võib välja arvutada, et eestimaalased soetavad endale 110 miljonit suurt ja 265 miljonit väikest õhukest kilekotti aastas. Tõenäoliselt on see arv suurem, sest inimesed hindavad oma tarbimist väiksemaks kui see tegelikult on. 

Euroopa Liidu direktiivi kohaselt peab Eesti kilekottide kasutamist alandama 90 kilekotini aastaks 2018 ja 40 kilekotini aastaks 2025 või keelustama kilekottide tasuta jagamise aastaks 2018.

Kampaaniat toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus ning taaskasutatud plastikust materjalitootja PlastRex ja Elegro. Projekti eestvedajaks on Ettevõtlike Noorte Koda JCI.

Lisaino:

Anneli Ohvril
Killerkott
Projekti eestvedaja
Tel: +372 529 7557
E-mail: anneli@killerkott.org